Parimaks versiooniks endast …

Kõigil meil on omajagu kiiksusid, mis meid osade inimeste jaoks armsaks, teiste jaoks aga mõistetamatuteks teevad.

Mina usun väga tugevalt inimese enda isiklikku vastutusse oma elukvaliteedi ja arengu eest. Samuti usun ma tulihingeliselt seda, et meil on inimestena kohustus saada parimaks versiooniks endast. Kuidas seda aga teha? Meid ei ümbritse alati ainult sellised inimesed, kes meie arengut toetavad, kes meie loovust sütitavad, meid innustavad ja inspireerivad … Ka meid ümbritsevad inimesed on vaid inimesed koos oma emotsioonide, kitsarinnaliste arvamuste, eelarvamuste ja tõekspidamistega, näidates tihti teadlikult või alateadlikult välja, millisel skaalal võib mängida inimliku madaluse kõrgus.

Ja ometi areneme me kokkupuudete tõttu teiste inimestega. Õigemini kokkupuudete tõttu teiste inimeste mõtete, tunnete ja arvamustega. Neale Donald Walsch kirjutab oma raamatus „Jutuajamised Jumalaga I“, et maailmas kehtiva duaalsuse printsiibi tulemusena peab inimene kogema seda, mis talle ei meeldi, et saada teada, mis talle meeldib; kogema halba, et saada teada, mis on hea; kogema musta, et saada teada, mis on valge. Sest iga olukord, iga hetk on oma olemuselt neutraalne. Meie reaktsioon, meie tunnetus teeb selle meie jaoks kas positiivseks või negatiivseks, heaks või halvaks. Ja kuigi see ei ole meile enam ei uus teave ega üllatav seisukoht, oleme me selles vallas siiski pigem filosoofid kui meistrid. Me teame, aga teoreetiliselt. Kogemused on meil aga teadmistest hoolimata enamasti koheselt negatiivsed või positiivsed, kuigi igasugune hinnang on subjektiivne, ainult hindajast endast alguse saav.

Kuidas siis ikkagi saada parimaks versiooniks endast? Kuidas avardada oma vaatevälja maailmale ja inimesele?

 

HOOLIMINE

Pidin hiljuti kirjalikult vastama küsimusele, mis on minu jaoks hoolimine. Kirjalikes vastustes on see võlu, et oma mõtteid saab mitu korda analüüsida ja korrigeerida. Minu hoolimise definitsioon oli ka mu enda jaoks üllatus. Enne vastuse kirja panemist teadsin, et minu jaoks koosneb hoolimine nii endast hoolimisest kui ka teistest hoolimisest – kaheosaline tunne … tegevus … tõuge.

 

Hoolimine on isiklik edasiminek, areng ja edenemine, mille käigus puudutad soojalt ja väestavalt oma eluteel kohatud inimeste hinge.

 

Tundub esmapilgul ehk egoistlik? Kas ikka on?

Ka lennukis tuleb esmalt panna hapnikumask endale, seejärel aidata teisi. Emana tõrgub mu mõistus selle tegevuste järjekorra vastu iga kord, kui mu oma lapsed kõrval istuvad. Loogiliselt võttes saan ma sellest ju aga aru. Minu jaoks kehtib sama järjekord ka hoolimise puhul. Ma hoolin oma lastest – ma püüan olla neile eeskujuks, ma püüan anda endast kõik, et ise pidevalt paremaks inimeseks areneda ja sellega näidata ka neile, et elus on kõik võimalik – olgu selleks siis teineteise mõistmine olukordades, mis tunduvad esialgu ilmvõimatud, olgu selleks unistuste muutmine eesmärkideks ja teekond nende täitmiseni või mis tahes muu.

 

Hoolimine endast ja teistest on see, mis nügib meid ammutama teadmisi, avab meis mõtiskluste ja analüüsi väravad, paneb meid väärtusi ümber hindama, sunnib vahel oma sõnu sööma, viib osad inimesed me eluteelt eemale ja toob teised asemele või tagasi. Hoolimine on see, mis paneb meid hommikul ärkama, ajab meid voodist üles ja innustab tegudele. Paneb pastaka ja märkmiku kätte ning vanuigigi koolimütsi pähe, tekitab raamatud riiulitele, avab õhtuse väitlusklubi, peab peresiseseid arvamusfestivale, toob ellu mentoreid ja coache, annab eksamiteks reaalseid olukordi ning tuletab aeg-ajalt meelde klišeedena kõlavaid tarkuseid, nagu „mida külvad, seda lõikad“, „tee teisele seda, mida tahad, et Sinule tehtaks“, „nagu küla koerale, nõnda koer külale“, „ütle, kes on Su sõbrad ja ma ütlen Sulle, kes oled Sina ise“ jne.

 

Läbi hoolimise prisma saavad väärtuslikeks kogemusteks ka osade kaasteeliste kitsarinnalisus või mõne inimese mõistetamatud kiiksud, mis näitavad meile kätte need duaalsuse printsiibi väikesed või suured aspektid, mis omakorda viivad meid lähemale omaenese parima mina loomisele. Või vähemalt selle võimalikkusele.

 

Elu ei ole avastamise protsess, elu on loomise protsess. Võta hoolimine südamesse, raamatud kaenlasse ja asu looma – parimat versiooni iseendast.